Anri Rulkov (1972-2008) on Eesti kinoloo  -  ja ma vist ei eksi, kui seda ütlen -  e s i m e n e  noorelt surnud režissöör, kelle tööd moodustavad  selgelt isikupärase terviku. Kui otsida võrdlust kirjandusest, siis võiks selle leida Jaan Oksa ( 1884-1918)näol, kelle kasinat ja  isepärast loomingut on samuti raske eesti kirjanduse üldisesse voolu sobitada.  Rulkovi lühifilmides Juliet, Helmut ja Hirm on kokku võetud kogu see essents, millesse ja millest hargnevad mõned omapärast nägemisoskust aimata laskvad varased etüüdid, kaks kooliaegset dokikatsetust („Lavka“ ja „Aur“) ja üksikud hilisemad tööd (sh krimisarja Kelgukoerad sünge pilootosa ja dokumentaalfilm kunstnik Mare Vindist).
Kõiki lühifilme iseloomustab mingi kummaline ja halvaendeline ettemääratuse kohalolu, mida kaasaegsed nimetasid areneva autori heaks atmosfääritajuks ja oskuseks luua pinget läbi ebakindluse sisendamise, aga mida nüüd võib vaadelda ka kui kõige adekvaatsemat peegeldust autori isiksuse hämarate tahkude avamiseks.
Anri Rulkov ise tunnistas intervjuudes, et teda huvitabki inimese peidus pool ehk  „see, mida me teame, aga ei tea, et teame.“*
Filmide autorina ei kippunud ta kunagi oma töid seletama ega osanud ta ka oma ideid kuigi veenvalt kirja panna. Kui keegi küsis tema sõnumi või tehtu tähenduse järele, ütles ta, et kõik on filmides olemas - vaadake ja tundke.  Arvan, et tema järjepidev heli- ja pildikesksus on meie sõnakeskses maailmas, mis on harjunud kõike tõlkima, kahtlemata  märk andekusest, aga ka kunstnikule hädavajalikust ülbest enesekindlusest.
Jääb loodetavasti tulevaste filmiuurijate oletada, kui sügavale oma alateadvuse kihtidesse oleks ta veel võinud kaevuda ja kas sellest oleks võinud välja kasvada mõni laiema kõlapinnaga üldistus (“Hirm” oli samm sinnapoole) või põhjendaski talle antud aja lühidus ka loomingu intensiivsuse.

Raimo Jõerand,
retrospektiivi korraldaja

*vt Karol Ansipi artikkel „Hirmu“ kolmainsus, Teater. Muusika. Kino. 2005/01